Juba väikese tüdrukuna  paelus mind igasugune käsitöö ja meisterdamine.  Õmblemine,  kudumine,  heegeldamine,  puutöö  –  peaasi,  et oma kätega miskit ilusat ja ägedat meisterdada sain. Üldiselt tuli mul enamus näputöödest ka päris hästi välja ning see andis hoogu,  julgust ja tahet teha veelgi rohkem ja paremini. 

 Lapsena oli vaja nukkudele riideid,  teismelisena Burda ajakirju sirvides leidsin alati mõne kena riideeseme,  millest puudust tundsin ning endale ihaldades õmblesin. Isa puutöökojas olin peaaegu igal suvel tööl ning oskasin paljusid  masinaid käsitseda. Tihti tuli seal ka mõte teha mõni pannilabidas, puulusikas, pliiatsi- või WC paberihoidja, ehitada oma hamstritele või lindudele uus majake. Kooli käsitöötunnid oli minu vaieldamatud lemmikud. Oi-oi, kui palju kudusin erinevaid pitslinu, heegeldasin ja õmblesin.  Mingitel hetkedel unistasin,  et minustki võiks saada käsitööõpetaja.  Õpetaja materjali minus küll ei olnud, aga isetegemise ja loomise rõõm ning huvi on minus tänaseni säilinud ja veelgi kasvanud.

Ehete tegemise juurde jõudsin 16 aastat tagasi, kui sündis minu esimene tütar  ning jäin kontoritöölt beebiga koju. Ühel päeval jäid mulle silma kõrvarõngad, mis väga meeldisid ja mida endale ihaldasin. Kuna mul ei õnnestunud neid meie kaubandusvõrgust leida,  otsustasin need ise teha. Juhuste kokkulangemisel leidsin ühe toreda poe, kus müüdi ehete meisterdamiseks vajaminevat materjali ja pakuti ka töötuba, kus õpetati erinevaid võtteid, kuidas endale ise käsitööehteid teha. Kõrvarõngad tulid välja just sellised, nagu olin soovinud.

Kõrvarõngaste meisterdamine paelus mind sedavõrd, et edaspidi soetasin endale koju palju erinevaid pärleid, poolvääriskive, ehete tarvikuid ja tööriistu ning muudkui katsetasin. Minu ülimalt rahulik ja pika unega beebi andis mulle nokitsemiseks ka piisavalt aega. Nii ma siis nikerdasin igasuguseid ihaldusväärseid ehteid alguses endale,  aga pärlikuhjad olid sedavõrd suured, et jagus teha ka sõbrannadele ja nende sõbrannadele, töökaaslastele ning pereliikmetele. 

Edasi kõik juba lihtsalt voolas, tundsin suurt rõõmu, kui sain kellelegi mõne kauni ehte meisterdada. Alati olin põnevust täis ja avatud väljakutsetele, kui keegi oma mõtete  ja soovidega minu poole pöördus. Nii põnev oli avastada, kui palju erinevaid ehteid ja aksessuaare saab ise teha. Kõrvarõngad, käevõrud, kaelakeed, juukseklambrid ja lõksud, patsikummid, koti- ja võtmeripatsid, sõrmused jne – mida kõike…

Dekoratsioonide tegemiseni jõudsin mõned aastad tagasi, kui lastega jõulude paiku meisterdamise ideid otsisime. Laste korjatud käbid, katkine jõulupärg ja vanad seisma jäänud kuuseehted läksid käiku. Kasututest ja seisvatest asjadest sündis imeilus väike kuusepuu, millega uhkelt meie jõululauda kaunistasime. Väike käbikuuseke oli niivõrd armas ja selle tegemine nii inspireeriv, et otsustasin neid edaspidi ka teistele pakkuma hakata. Suure jõulufännina on mulle just jõuludekoratsioonide meisterdamine puhas rõõm ning nauding. Tänaseks olen paljude sõprade kodusid  ja kontoreid erinevate jõulu- ja lihavõttedekoratsioonide  ning taimeseadetega kaunistanud. 

Peale käsitöö ja meisterdamise on minu suureks kireks kokkamine. Ma ei suhtu sellesse kunagi liiga kergekäeliselt, vaid loominguliselt ja minule omase perfektsionismiga.  Kaunis, maitsev ning kvaliteetne toit hellitab ja toidab meie meeli ning keha. Maitserännakutega oma maailma rikastada on kahtlemata meeliülendav ja usun ütlusesse, et armastus käib kõhu kaudu. Suurt kirge minu kokandushuvi vastu on kindlasti kasvatanud omandatud toitlustus korralduse eriala ning sõpradest gurmaanid, kellega koos aastaid ägedat kokandusklubi teeme.

Lisaks meeldib mulle väga õmblemine ning uhkusega võin ette näidata ka rätsepapaberid. Kahjuks on viimasel ajal üha vähem aega õmblemisega tegelemiseks, sest muud huvitavad ja paeluvad tegemised kipuvad hetkel esiplaanile. 

Selline Hunt Kriimsilm ma olengi. Seniks kuni silm seletab, sõrmed töötavad, mõtted lendavad ja huvilisi minu tegemiste vastu jagub,  teen rõõmuga kõike seda, millest eelpool kirjutasin.